Mööda vaikuses krigisevat trepi liigub vilksatusega kuju. Küünlast heitis valgus seinale oma heiastuse, olles veidi ähmane, aeglaselt liikuv, võbelev laik.

Kummardudes asetad käe otsivalt lingile ning avad ukse pööningukambrisse. Sind tervitab ohkav pimedus, mis tõmbub aralt vankumatu küünlavalguse saabumisel end tagasi kaugematesse nurkadesse.

Nüüd, kui laiali puhutud pimeduse eesriie, on nähtavale ilmunud selle taga peitunud üksik roostes hingedega kollane kirst. Tahtmatult uudishimutsedes, pilk ainiti kirstukaanel, teed küsimusi esitamata selle suunas kolm sammu, ja pool veel lisaks; sa tõstad kaane üles. Näis nagu oleks järgnev tegevus juba teada, minevikust üles korjatud ja tuleviku tarbeks arhiveeritud: kirstu tühjuses lebanud kahvatu välimusega raamat on sul kätte võetud ja avatud...